Optimeerige laoseise ja vähendage kulusid. Saage teavitusi madalast laoseisust. Saavutage täielik tarneahela jälgitavus.
Alustage tasuta prooviperioodigaTable of Contents
Varude haldamine või laojuhtimine on kõigi tootmisprotsessis tootmiseks kasutatavate füüsiliste varade liikumise ja tegevuste juhtimise protsess. See algab komponentide ostmisest ja lõpeb toote müügiga.
Inventar ei ole lihtsalt “äritegevuseks vajalike esemete” ladu. See on tootmise oluline ja dünaamiline osa, mis mõjutab paljusid äritegevuse laiemaid aspekte alates tellimuste täitmisest ja tootmise planeerimisest kuni tarneahela ja ladustamiseni. Varud ise on sama suurel määral kapitalivara kui seadmed ja neid tuleb hallata sama hoolikalt. Varude väärtus ületab sageli tootmisseadmete väärtuse.
Varude hulka kuuluvad kõik materjalid ja komponendid, mis vajavad ühel või teisel kujul töötlemist või kokkupanemist. Varud võivad hõlmata nii kuluartikleid nagu töötlemiseks vajalikud keemilised lahendused, kui ka alakomponente nagu trükkplaadid, korpused ja kõik muu vahepealne. Varude haldamise funktsioon ulatub tooraine hankimisest kuni valmistoodete haldamiseni ja ka kaugemale. Sõltuvalt tööstusharust või tootmisviisist hõlmab see sageli ka pooleliolevaid tooteid (WIP).
Laojuhtimine on tarneahela juhtimise lahutamatu osa. See koosneb valmistoodete tootmiseks vajalike materjalide ja komponentide planeerimis- ja tellimisprotsessist, ladustamisest, organisatsioonilistest protsessidest nagu varude vastuvõtmise ja käitlemise protseduurid, varude partiide jälgimisest, varude liikumise dokumenteerimisest ja aruandlusest, tellimuste haldamisest ja tellimuste komplekteerimisse saatmisest.
Tänapäeva tootmis- ja turustamisettevõtete mitmekesisuse ja keerukuse tõttu ei ole kõik varude haldamise süsteemid kõikidel juhtudel võrdselt sobivad. Lisaks üldistele funktsioonidele nagu näiteks suure hulga laoarvestusühikute (SKU) jälgimine nende teekonnal läbi tarneahela, toimivad mõned lahendused teatud kasutusjuhtumite puhul paremini kui teised. Vaja võib olla spetsiaalset varude haldamise tarkvara või laiemat tootmisettevõtete ressursside planeerimise või ERP-süsteemi. Mõned populaarsed varude haldamise tüübid, mida saab kohaldada tõhususe suurendamiseks eri kasutusjuhtumite puhul, on näiteks Just-in-Time (JIT), materjalivajaduste planeerimine (MRP) või Reorder Point/Reorder Quantity ROP/ROQ.
Parim viis mõista varude tähtsust ja nende haldamiseks vajaliku usaldusväärse ja täpse süsteemi olemasolu on vaadata tasakaalustatud varude taseme kahte äärmuslikku vastandit – varude defitsiiti ja ülevarusid. Siin peitub üks vanakooli laohaldamise meetodite nagu tabelid, paberkandjal järjepidamine või käsitsi sisestatud andmed peamisi nõrkusi. Traditsioonilistel lähenemisviisidel on vähe vahendeid, et hoida varude taset soovitud optimaalsel tasemel. Selle tulemusena põrkuvad ettevõtted oma laovarudega sageli ühest äärmusest teise.
Selline edasi-tagasi kõikumine defitsiidis ja liigsete varude vahel ilmestab hästi käsitsi varude haldamisega seotud ohte. See kujutab endast mitmekülgset koormust igale tootjale, kuid võib olla eriti hävitav väikeste ja kesksuuruses ettevõtete (VKE’de) rahavoogudele ja üldisele finantstervisele. See asjaolu ilmestab eriliselt usaldusväärse, täpse ja reaalajas toimuva varude haldamise tähtsust.
Optimaalse laojuhtimise eesmärk on hoida varude tase pidevalt tasakaalus. Lisaks paljudele eelistele nagu sujuvamad tööprotsessid ja efektiivsem töökorraldus, aitab see ettevõtetel kontrollida ka kulusid. Õige materjalide arvu puhul kulub raha ainult sellele, mida on vaja ja siis, kui seda vajatakse.
Tasakaal võimaldab ettevõtetel usaldusväärsemalt tellimusi täita, suurendades klientide rahulolu. Kliendid saavad seda, mida nad soovivad, siis, kui nad seda soovivad, mis omakorda tugevdab kaubamärgi mainet ja suurendab äri edukust.
Hea varude haldamine on oluline ka ettevõtte pikaajalise finantstervise seisukohast. Teades laovarude suundumusi ja hooajalisust suurema täpsusega, saavad ettevõtte omanikud leida võimalusi veelgi paremaks kulude haldamiseks ja tootesarja uuendamiseks. Veelgi enam, nad saavad pakkuda lisaväärtusega teenuseid ja pidada müüjatega läbirääkimisi tulusamate tarnelepingute osas.
Enne kui toodetav kaup jõuab klientideni valmistoodetena, peab see tootmisprotsessis läbima erinevaid etappe, mis igas tootmise etapis moodustavad eri liiki varusid. Nende eri liiki varude hea tundmine ja jälgimine võimaldab tootjatel vähendada ärikulusid ja suurendada tõhusust.
Toorainevarud koosnevad hangitud materjalidest ja komponentidest, mida tootmistöötajad vajavad valmistoodete valmistamiseks. Näiteks puitmööblitootja toorainevarud võivad koosneda erinevatest saematerjalidest, lakkidest ja värvidest, tekstiilidest jms. Kui mööblitootja valmistab oma tooteid, kasutades eelnevalt valmistatud komponente, võib tema toorainevaru sisaldada ka lauaplaate, mööblijalgu, käe- ja seljatugesid jms.
Lõpetamata toodang ehk WIP-varud (Work in process) koosnevad laoartiklitest, mis on juba erineval määral töödeldud ja on valmistoodanguks saamise poole peal. Näiteks kui diivani raam on valmis tehtud ja selle karkass viiakse tagasi lattu, et oodata polstrite lisamist, moodustab see osa WIP-varudest.
Kuna WIP tähistab poolvalmis tooteid, millele on tootmisprotsessis juba mingi väärtus lisatud, on eriti oluline omada raamatupidamises WIP-ist täpset ülevaadet. Seda seetõttu, et WIP-tooted on juba kandnud mõningaid tootmiskulusid (tooraine, tööjõud ja üldkulud), mida tuleb arvestada, et tagada täpne varude hindamine ja raamatupidamine. Raamatupidamises peetakse WIP-i käibevaraks – kaubad, mida saab aasta jooksul tuluks muuta.
Valmiskaubad on tooted, mis on läbinud kogu tootmisprotsessi ja on valmis müügiks. Valmistoodete varud koosnevad teisisõnu nendest laos olevatest toodetest, mis on valmis turustajatele või klientidele saatmiseks.
Mõned ettevõtted (näiteks saeveskid, keemiaettevõtted, metallitootjad jne) võivad müüa oma valmistoodangut teistele tootjatele, et seda saaks kasutada toorainena või komponentidena edasistes tootmisprotsessides. Turustajad aga ostavad tootjatelt valmiskaupu ja müüvad neid edasi.
Füüsilisi asju, mida ettevõte oma tegevuses küll kasutab, kuid mida ta ei jälgi, nimetatakse varudesse mittekuuluvateks esemeteks. Need on esemed, mida tavaliselt ostetakse lahtiselt ja kasutatakse väga väikestes kogustes ühe toote kohta (näiteks kruvid või mööbliliim) või ettevõtte abitarbekaupadena. Viimasesse kategooriasse kuuluvaid kaupu nimetatakse ka MRO-tarveteks (Maintenance, repair, and operation supplies). Viimaste hulka kuulub näiteks turvavarustus, hooldustarbed, remonditööriistad, kontoritarbed jne.
Laovarude tarkvaras on tihti ka teatud teenused määratletud varudesse mittekuuluvateks esemeteks. Seda selleks, et võimaldada nende lisamist ostu- ja müügidokumentidele.
Saadetis- ehk konsignatsioonivarud (consignment inventory) on sellised laovarud, mida ladustab ja omab kaks eri osapoolt. Saadetislepingu puhul jääb kauba saatja kauba omanikuks, kuigi kauba saaja hoiab seda oma varudes, et seda kasutada. Vastuvõtja tasub kauba saatjale vastavalt selle tarbimisele, st. kui materjalid on tootmises kasutatud või kui tooted, mis varudest toodeti, on müüdud.
Saadetisvarusid hoitakse ja jälgitakse sageli eraldi ettevõtte enda varudest. Kui saadetisvarusid õigesti hallata, on saadetisvarud mõlema poole tõhusust tõstev ja kulusid vähendav tarneahela haldusmeetod.
Tarnija hallatav varu (Vendor-managed inventory, ehk VMI) on tarneahela juhtimise meetod, mille puhul tarnija mitte üksnes ei müü oma kaupu ostjale, vaid võtab lisaks vastutuse ostja lao optimaalse varustatuse eest.
VMI on veel üks tarneahela juhtimise meetodeid, mida iseloomustab suur koostöö tarnija ja ostja vahel. Ostja jagab tarnijaga oma varude andmeid, tarnija vastutab selle eest, et otsustada, millal ja kui palju lisavarusid ostja laos säilitada. See meetod võib viia varude kulude märkimisväärse vähenemiseni ja vähendada nn. piitsaplaksu-efekti, kuna pakkumine on kliendinõudlusega optimaalsemas tasakaalus.
Transiitkaup (mõnikord nimetatakse ka transiitvarudeks, torujuhtme varudeks või oodatavaks tellitavaks varuks) on varu, mis on müüja või vahendaja rajatisest väljunud, kuid ei ole veel ostjani jõudnud. Seda tüüpi varude haldamine on kasulik pika tarneajaga kaupade tootmise planeerimisel.
See on vajalik ka transpordikulude eest vastutava osapoole määramiseks ja transporditavate kaupade kirjendamiseks nende raamatupidamises, kui need lahkuvad tarnija saatmispunktist. Omandiõiguse märkimiseks on kaks võimalust – pardal oleva kauba (Freight on board) ehk FOB-saatmiskoht tähendab, et niipea, kui kaup on tarnija rajatisest lahkunud, vastutab saadetise eest ostja. FOB-sihtkoht tähendab seevastu, et ostja võtab kauba omandiõiguse üle, kui see jõuab tema saabumispunkti. Transiitkaupade mittearvestamine võib tekitada raamatupidamislikke lahknevusi, näiteks juhul kui kreditoorne võlgnevus kirjendatakse enne kauba kättesaamist.
Varude korrastamine on üks varude haldamise peamisi ülesandeid. Väiksemad ettevõtted arvavad sageli, et nad saavad oma inventuuriprotsessidega hakkama ilma laovarude suurema organiseerimiseta. Kuid ettevõtte kasvades muutub varude tõhus ja turvaline käitlemine üha keerulisemaks. Seepärast ei tohiks ükski ettevõte, olgu see suur või väike, lao korraldamist tähelepanuta jätta. Samuti on palju lihtsam luua varakult süsteem ja seda skaleerida, kui hakata seda ümber korraldama siis, kui laoseis on keerulisemaks muutunud.
Lao rajamine nõuab palju planeerimist, et tagada optimaalne materjalivoog. Tüüpiline ladu koosneb tavaliselt viiest kaubakäitluseks mõeldud alast:
Laos on veel ka abipinnad, mis ei ole otseselt seotud kaupade käitlemisega nagu kontoriruumid, pesuruumid, puhkeruumid jne. Ka need tuleb hoolikalt planeerida, et vältida tõhusa kaubavoo takistamist.
Kui laopind on määratud ja selle paigutus on planeeritud, on aeg alustada lao füüsilist organiseerimist. Siin on samm-sammuline juhend lao korraldamiseks, mis aitab tagada sujuvamad töövood, suurema tõhususe ja ka laovarude jälgitavust.
Varude jälgimine (inventory tracking) on laos olevate kaupade ja materjalide liikumise, asukoha, seisundi jms registreerimise ja seiramise protsess. Laiendatult võib varude jälgimise alla kuuluda ka transiitkauba ehk laos mitteviibivate varude jälgimine, mis on tarneahelas parajasti teel müügikohta vms.
Laovarude jälgimine aitab tõhusamalt tootmist planeerida ja ajastada läbi kauba jälgimise alates ostutellimuse sisestamise hetkest. Lisaks võimaldab varude jälgimine ettevõtetel
Varude jälgimine võib toimuda käsitsi kui varude liikumisi registreeritakse füüsilistes või digitaalsetes tabelites aga ka suures osas automeeritult, kasutades eraldiseisvat jälgitavuse tarkvara või ka vastava funktsionaalsusega laovarude juhtimise tarkvara. Tänapäeva kiirelt arenevas ja komplekssete tarneahelatega maailmas on eelistatud lahenduseks kindlasti digitaalsete süsteemide kasutamine.
Varude jälgimine koosneb paljudest meetoditest. SKU-süsteemi, vöötkoodide, RFID-süsteemi ja muude digitaalsete jälgimisvahendite kasutamise kõrval põhineb laovarude jälgimise põhifunktsioon sageli seerianumbrite ja/või laopartiide jälgimisel.
Seerianumbrid on unikaalsed tunnuskoodid, mis määratakse igale esemele. Kuigi kõik sarnased kaubad jagavad sama laoarvestusühikut (SKU-d), on seerianumbrid unikaalsed iga eseme kohta. Näiteks kaks sama mudeli ja konfiguratsiooniga mobiiltelefoni võivad jagada ühte SKU-d, kuid on erineva seerianumbriga. Seerianumbrite jälgimine eeldab nende määramist kõikidele esemetele, mida on jälgida vaja ning sellise süsteemi rakendamist, mis registreerib nende liikumised, asukohad ja protsessid kas käsitsi või tarkvarapõhiselt.
Laopartii (stock lot) on üks partii ühest tootest (ühe SKU-koodiga). Tootjad, kes toodavad kaupu partiidena, näiteks toiduainete või kemikaalitootjad, peavad jälgitavuse tagamiseks märgistama oma tooted laopartii numbritega. Kui hiljem ilmnevad ebakõlad, saab vigaseid kaupu jälgida konkreetsete laopartiide juurde, et partiid täiendavalt kontrollida või korraldada tagasikutsumine.
Kui laovarude haldus toimub käsitsi on vaja luua paberkandjal jälg kõigest, mis lattu saabub ja kõigest, mis laost väljub. Vaatleme tegevusi, mis tuleb registreerida:
Kui need dokumendid on kompileeritud, salvestatakse need tabelitesse saamaks täpse ülevaate varude liikumisest ja hetkeolukorrast.
Käsitsi jälgimine on keerulisem, kui võib pealtnäha paista. Kooskõlastamist vajavate omavahel seotud andmepunktide arv võib iga hetk hüppeliselt kasvada. Lahenduseks on tootmis- ja inventuuritarkvara, mis automatiseerib mitmed jälgimisetapid ja lihtsustab tohutult varude liikumise registreerimist.
Saadaval on mitmesuguseid vahendeid, mis suures osas automatiseerivad varude jälgimisega seotud andmesisestusülesandeid. Selle asemel, et kasutada pliiatsit ja paberit sissetulevate ja väljaminevate varude ning nende kasutuselevõtu registreerimiseks, saab laohaldur kasutada vahendeid, mille kaudu vajalik teave liigub automaatselt varude haldamise tarkvarasse.
Sellistes süsteemides sisestab iga töötaja lihtsalt oma märke oma tehtud tööst pilvetarkvarasse, kasutades selleks näiteks tahvelarvutit või nutitelefoni. Süsteem ajakohastab nende sisendite peale inventuuri automaatselt.
Näiteks:
Selliste süsteemidega saab kasutada ka täiendavaid tööriistu, mis aitavad andmesisestust veelgi kiirendada. Näited saab süsteemiga integreerida ka vöötkoodide ja QR-koodide kasutamist.
Triip- või vöötkoodid on lihtsad masinloetavad numbrikoodid. Neid kasutatakse väikese hulga teabe nagu SKU-koodi või kauba hinna edastamiseks. Üldiselt on triipkoodid masinloetavad vastava skänneriga, kuid mõned pilvepõhised ERP/MRP-süsteemid võimaldavad töötajatel kasutada koodide lugemiseks ka nutiseadet nagu tahvelarvuti või telefon.
Quick Response ehk QR-koodid on triipkoodide edasiarendus, mis koosnevad mustadest ruutudest ja punktidest kahemõõtmelisel joonisel. QR-koodid suudavad edastada kuni 60 korda rohkem teavet kui traditsioonilised triipkoodid. Need on ka paremini loetavad rasketes tingimustes, näiteks ebasoodsate nurkade all või kui etiketid on kulunud. QR-koodid on sobilikumad ka juhtudel, kui etikettide lugemiseks kasutatakse nutiseadmeid.
Oluline osa laoseisude kontrolli all hoidmiseks on inventuuride ja tsükliarvestuste läbiviimine. Inventuurid on põhjalikud laoseisuauditid, mille käigus loendatakse kõik laoartiklid koos teabega nende seisundi ja seisukorra kohta. Tsükliarvestused on pigem väikesema mastaabiga vaheprotsessid. Nende puhul loendatakse vaid osa laovarudest, et veenduda nende vastavuses nõuetega. Tsükliarvestust on mõtet korrata üsna regulaarselt laovarude planeerimise ja raamatupidamise seisukohalt.
Manuaalse tsükliarvestuse puhul on esimene samm tavaliselt tabeli koostamine, millesse koondatakse eeldatavad materjalide laoseisud ja kogused vastavalt varude jälgimise süsteemi infole koos kaupade asukohtade ja muu infoga. Seejärel teostatakse laovarude manuaalne loendus ja võrreldakse suuruseid tabeli andmetega.
Nagu öeldud ei pea tsükliarvestust läbi viima kogu ettevõtte laovarudele korraga. Sageli rakendatakse tsükliarvestuse tegemisel nt ABC-analüüsi – varude haldamise meetod, mis aitab seada esemed nende väärtuse järgi tähtsuse järjekorda, selgitamaks, milliseid esemeid tuleks sagedamini loendada ja millised vajavad vähem tähelepanu.
Kui füüsiline loendus on lõpetatud, võrreldakse seda eeldatavate kogustega. Mistahes näitude erinevuse puhul tuleb uurida välja erinevuse põhjus. Kui põhjus leitakse, tuleb sisse viia parandused, et tsükliarvestus vastaks reaalse laoseisuga. Näiteks kui saadetis ei olnud dokumenteeritud, saab selle dokumenteerida. Nii viiakse süsteemis olev kogus vastavusse reaalse kogusega.
Kui lahknevuse põhjust ei ole võimalik kindlaks teha, võib erinevuse korrigeerimiseks teha kas mahakandmise (negatiivne korrigeerimine) või uue laopartii (positiivne korrigeerimine). Oluline on hoolikalt kaaluda, millised on mahakandmise või lattu arvestamisega kaasnevad kulud.
Ülalmainitud olukordi tuleks kindlasti arutada ka raamatupidajaga. Negatiivse korrigeerimise korral on oluline, millist partiid mahakandmine mõjutab. Positiivse korrigeerimise korral näiteks, millist kuluarvestusmeetodit tuleks kasutada, kas viimast kulu, keskmist kulu või midagi kolmandat. Jne.
Kui kõik need küsimused on lahendatud, on tsükliarvestus lõppenud. Süsteemi kogus vastab reaalsele laoseisule.
Lugege ka varude korrigeerimisest ERP-süsteemis.
Kui tsükliarvestuse või inventuuri tulemusel ilmneb esemeid, mis on näiliselt ilma funktsioonita, siis on tegemist nn „surnud varude“ laoseisuga (dead stock). Surnud varude all peetakse silmas esemeid, mis on kaotanud oma otstarbe ja tõenäoliselt ei leia kasutusvõimalusi. See võib juhtuda mitmel põhjusel. Näiteks muutused toote BOM-is, valed ladustamistingimused, ebatõhusad varude haldamise tavad jms.
On mitmeid erinevaid surnud varude liike sh. kaubad, mille järele puudub nõudlus, õnnetuste või halbade ladustamistingimuste tõttu kahjustatud kaubad, aegunud kaubad, defektsed kaubad ja ka lattu ununenud varud.
Surnud varude teket tuleks maksimaalselt vältida kuna laos hoidmine on reeglina ettevõttele kahjulik. See võib tekitada rahavoogude probleeme, varjatud kulusid, raisata laopinda ja lõppkokkuvõttes vähendada kasumimarginaali. Lisaks varude jälgimisele ja varude kontrollimise meetodite kasutamisele, saab surnud varude teket vältida ka täpsemate nõudlusprognooside koostamise, hankepraktikate uuendamise, tarnijate tegevuse hindamise, kvaliteedikontrolli läbiviimise või suurema tähelepanu pööramisega turundusele ja müügile.
On mõned võimalused, et surnud kaubast siiski mingit kasu saada. Näiteks võivad esemed olla endiselt kasulikud mõnele teisele ettevõttele või organisatsioonile, kes võib nõustuda neid mõistliku hinnaga soetama. Vastasel juhul kaaluge kaupade annetamist. Paljusid materjale võib olla võimalik ka taaskasutada.
Perioodiline inventuurisüsteem on klassikaline lähenemine laovarude haldamiseks. Nagu nimigi ütleb, ajakohastatakse varude bilanssi perioodiliselt, enamasti raamatupidamisperioodi alguses ja lõpus. Laovarude füüsiliseks loendamiseks ja tulemuste võrdlemiseks vastuvõtu- ja lähetusdokumentidest saadud suurustega kasutatakse inventuure.
Ainult perioodilist inventuurisüsteemi kasutavate ettevõtete jaoks on laovarude hulgad nagu ka WIP ja müüdud kaupade maksumus (COGS) tõeliselt objektiivsed ainult üks kord aastas – vahetult peale inventuuri tegemist. Väikeste või väga lihtsate laoseisudega ettevõtete jaoks võibki sellisest lähenemisest piisata. Kuid tuhandete ja enamate kaupade perioodiline loendamine võib tasakaalustatud raamatupidamise tagamiseks muutuda kiiresti üle jõu käivaks. Seepärast valivad tihtipeale ka väikesed ettevõtted tänapäeval püsiva inventuuri süsteemi, mida võimaldavad laohaldus- (WMS) ja ERP-tarkvarapaketid.
Püsiv inventuurisüsteem on kaasaegne lähenemisviis laoseisude tasakaalus hoidmiseks. Selle puhul ajakohastatakse kõiki varude liikumisi ja arvestusi pidevalt ja reaalajas ühtse tarkvaralahenduse raames. Püsiv inventuurisüsteem pakub perioodilise süsteemi ees mitmeid eeliseid ja aitab tagada, et kogu varude arvestust puudutav teave, sealhulgas WIP ja COGS, oleks alati ajakohane. Kõik asjakohased osakonnad saavad hangete osas teha teadlikke otsuseid, ühtlustada tootmisgraafikuid, pakkuda klientidele täpseid tarneaegu jms. Võimalus, et mõni tähelepanuta jäänud toode võib olla märkamatult laost kadunud on püsiva inventuurisüsteemi puhul märkimisväärselt madalam.
Üks peamisi põhjuseid püsiva inventuurisüsteemiga laohaldustarkvarale üleminekuks seisneb nende lahenduste võimes sammu pidada ettevõtte kasvuga. Isegi kui ettevõttel ei ole äritegevuse alguses probleeme laovarude jälgimisega kuna ladu on väike ja erinevaid artikleid vähe, on lao laienemisel praktiliselt võimatu käsitsi jälgimise ja perioodilise inventuurisüsteemiga jälgitavuse head taset säilitada – laovarude kasvades hakkab see nõudma ebaproportsionaalselt rohkem tööd ja aega. Üksnes varude asukohtade käsitsi määramine võib olla laohalduri jaoks õudusunenägu, kui teavet ei saa näiteks eri rajatiste või osakondade vahel automaatselt jagada, rääkimata sellest, et seda võiks saada teha reaalajas.
Laovarusid peetakse käibevaraks, s.t. neid tuleb näidata ettevõtte bilansis. Sõltumata tootest või ärimudelist peavad kõik tootmisettevõtted ja edasimüüjad oma varusid täpselt arvestama, et tagada bilansi tasakaal. Töötlevas tööstuses koosneb kõnealune varu tavaliselt nii tooraine-, WIP-, kui ka valmistoodangu varudest.
Tasub märkida, et nagu laovarude jälgimise puhul, võib ka laoarvestuse käsitsi teostamine automaatsüsteemidega võrreldes tohutult aega ja ressursse kulutada. Kaasaegne tarkvara nagu pilvepõhised ERP- ja MRP-süsteemid, mis on spetsiaalselt loodud tootjate ja edasimüüjate vajadusi silmas pidades, sisaldavad võimsaid laoarvestuse funktsioone ja pakuvad taskukohast ja kulutõhusat lahendust mainitud murekohtadele.
Laovarude hindamine on see raamatupidamisarvestuse osa, millega määratakse kindlaks varude rahaline väärtus. See on ülioluline aspekt nii raamatupidamis- kui ka varude haldamise protsessis, kuna laovarude väärtuse määramine nende erinevates olekutes mõjutab otseselt ettevõtte finantsnäitajaid. Erinevad varude hindamismeetodid valitakse tavaliselt selle põhjal, kuidas varusid tootmisprotsessis kasutatakse. Kõige levinumad hindamismeetodid on FIFO, LIFO, FEFO, WAC ja SI:
Millist meetodit kasutada sõltub näiteks regulatsioonidest, mida ettevõte peab järgima (nt GAAP vs. IFRS), meetodi mõjust maksustamisele, kasutatavast tootmismeetodist või ka turu kaalutlustest.
Müüdud kaupade maksumus ehk COGS (cost of goods sold) on raamatupidamises oluline näitaja, mida kasutatakse finantsperioodi jooksul müüdud kaupade tootmise või ostmisega seonduvate kulude kindlaksmääramiseks. COGS on üheskoos tootmiskuludega (cost of goods manufactured ehk COGM) üks peamisi laoarvestuse näitajaid, mis on muuseas vajalikud ka brutokasumi ja puhaskasumi kindlaksmääramiseks.
Edasimüüjate puhul saab COGS-i üsna lihtsalt kindlaks määrata.
COGS = valmistoodangu lao väärtus perioodi alguses + ostud – valmistoodangu laoväärtus perioodi lõpus
Näide: perioodi alguses on lao väärtus 40 000 eurot ja ettevõte soetab perioodi jooksul täiendavalt varusid 70 000 euro väärtuses. Perioodi lõpus kinnitab raamatupidamine, et varusid on alles 35 000 euro ulatuses. See tähendab, et selle perioodi müüdud kaupade maksumus on:
COGS = 40 000 + 70 000 – 35 000 = 75 000
Pärast müüdud kaupade maksumuse kindlaksmääramist saab ettevõte arvutada oma brutokasumi, lahutades selleks COGS-i perioodi tuludest.
Oletame, et sama ettevõte käive perioodi jooksul oli 160 000 eurot.
Brutokasum = 160 000 – 75 000 = 85 000 eurot.
Tootmise puhul on valem veidi keerulisem, sest tootjad ei pea arvestama mitte ainult hangitud kaupade ja materjalidega, vaid ka tööjõukulude ja tootmise üldkuludega. Siinkohal tulevad mängu toodetud kaupade maksumus ehk COGM. COGMi- arvutamiseks on vaja teada kõigi kolme põhilise laovarude tüübi (toorained, WIP ja valmistoodang) väärtuseid finantsperioodi alguses ja lõpus.
Tootjate puhul on COGSi arvutus järgmine:
COGS = valmistoodangu lao väärtus perioodi alguses + COGM – valmistoodangu laoväärtus perioodi lõpus
Toodetud kaupade maksumuse tähtsuse selgitamiseks kirjeldame nelja COGS-i arvutamise sammu tootjate jaoks:
Müüdud kaupade maksumust arvutati varem perioodiliselt finantsperioodide lõpus üksikasjalike finantsaruannete koostamise eesmärgil. Kaasaegsete püsivate inventuurisüsteemidega saab COGS-i arvutada automaatselt ja reaalajas. See tarkvara võimaldab COGS-i koguni prognoosida tootmise planeerimise etapis, aidates ettevõtetel hoida organisatsiooni finantstervisel silma peal ja lihtsustades kasumlikkust ja maksupoliitikat puudutavaid otsustusprotsesse.
Lugege lähemalt müüdud kaupade maksumuse kohta tootmises.
Üldiselt võimaldavad andmekesksed teadmised saada ettevõtte tulemuslikkusest parima võimaliku ülevaate. On kümneid laovarude keskseid tulemusnäitajaid (KPI ehk key performance indicator) ja mõõdikuid, mida ettevõtted saavad jälgida, et suurendada oma siseprotsesside tõhusust. Näiteks on protsessi tõhususe KPI-d nagu keskmine komplekteerimisaeg või vastuvõtuaeg, kulu- ja müügikesksed KPI-d nagu laovarude ladustamise kulukus või laovarude ja müügi suhe, või isegi tööjõu KPI-d nagu tööjõukulud tooteartikli kohta. Kuigi laovarude haldurid oskavad mõõta kõikvõimalikke laotegevuse aspekte on laokäibe suhtarv (inventory turnover ratio) ja laovarude müügipäevad (days sale of inventory ehk DSI) ilmselt kaks kõige mitmekülgsemat laovarude tulemusnäitajat.
Laokäibe suhtarv või ka laovarude käibe määr on tulemusnäitaja, mida kasutatakse selleks, et kindlaks määrata, mitu korda ettevõtte laovarud kindla ajavahemiku vältel värskendab. KPI võtab arvesse müüdud kaupade maksumuse ja ettevõtte keskmise laovarude väärtuse ja arvutab nende põhjal välja vastava suhtarvu. Madal laokäibe suhtarv võib viidata nõrgale müügile ja liigsuurele laovarude hulgale. Väga kõrge suhtarv võib olla aga märk ebapiisavast laovarude tasemest ja sagedasest laovarude defitsiidi ohust.
Laokäibe suhtarv = müüdud kaupade maksumus / keskmine laovarude väärtus
Keskmine laovarude väärtus on mitme perioodi lõpu laovarude väärtuste aritmeetiline keskmine. Näiteks ühe aasta keskmine laovarude väärtus on viimase kaheteistkümne kuu laovarude väärtus perioodi lõpus jagatud 12-ga. Seda suurust kasutatakse tihti täpsemate hindamismeetodite asemel, et kompenseerida laovarude väärtuste võimalikke kõikumisi.
Ideaalse laokäibe suhtarvu kohta on erinevaid hinnanguid, mis jäävad vahemikku 4-6 või 5-10. Kuna see näitaja sõltub paljudest muutujatest nagu tööstusharu ja müüdavate toodete tüüp, turukõikumised või tarneahela omadused, ei ole tegelikult olemas ühte optimaalset suhtarvu, mille poole alati püüelda. Näiteks kiiresti liikuvatel tarbekaupadel nagu toiduained, peaks olema palju suurem laokäibe suhtarv kui eritellimusmööbli tootjal.
Laovarude müügipäevad (DSI), mida tuntakse ka laoseisu päevade või laovarude keskmise vanusena sarnaneb laokäibe suhtarvuga, kuid selle asemel, et kuvada suhtarvu, näitab see ajaperioodi pikkust, mis kuluks kogu laovarude müügiks. Paljud eelistavad päevade asemel ka laovarude müüginädalate või kvartalite perioodi, mis kuvavad vastavalt nädalate või kvartalite arvu, mille jooksul on vaja olemasolevad laovarud maha müüa.
Laovarude müügipäevad = (keskmine laovarude väärtus / COGS) x 365
DSI võib olla väga kasulik KPI, et kindlaks määrata, kas ettevõttel on liiga palju või liiga vähe laovarusid. DSI analüüs võimaldab otsustajatel mõõta ettevõtte tulemuslikkust ja märgata võimalusi likviidsuse suurendamiseks ja üldkulude vähendamiseks. DSI annab teavet ka muude, keerukamate finantsnäitajate kohta nagu raha konversioonitsükkel, mis mõõdab ajavahemikku, mida netorahasisend veedab laovarudena enne, kui see müügi kaudu sissetulekuks muutub.
Ettevõtete vajadused laovarude osas võivad olla väga erinevad sõltuvalt toodetava kauba tüübist, ärimudelist, ettevõtte mastaabist, tarneahela meetodist jms. Laovarusid saab planeerida mitmel erineval viisil. Hea laovarude haldamise süsteemi eeliseks on, et seda saab kohandada mistahes suvandile või laovarude tüübile. Siinkohal vaatame läbi mõned enimtuntumad laovarude planeerimise meetodid ja mudelid, mida tootjad ja edasimüüjad sageli kasutavad.
Just-in-Time ehk JIT tootmismudel püüab rahuldada nõudlust võimalikult täpselt, minimeerides hoiustamiskulusid ja maksimeerides likviidsust. Sellel on palju potentsiaalseid eeliseid. Siiski ei ole alati lihtne tagada, et materjalid jõuaksid ettevõttesse täpselt õiges koguses ja just siis, kui tootmine peaks algama. See nõuab laitmatut materjalide planeerimist ja tõhusat suhtlust tarnijatega.
JIT sõltub seega suuresti tootmismahtude ja töötsüklite täpsest kindlaksmääramisest, mis eeldab palju eelseadistamist ja turu ning tarneahelaga sügavuti kursis olemist. Kui nõudlus väliste tegurite tõttu ootamatult nihkub, võib ettevõttel olla kriitilise tähtsusega komponentidest äkitselt puudus. JIT-ga kaasneb niisiis ka omajagu riske, näiteks kui terve tootmisliin üheainsa puuduva komponendi järgi ootama peab.
Lisateave Just-in-Time kohta.
Materjalikulu planeerimine (material requirements planning ehk MRP) on keerukas tootmise planeerimise ja materjalikulude kindlaksmääramise süsteem. MRP on peamiselt tootmise planeerimise ja kavandamise süsteem, kuid ka kontroll laovarude üle on nende eesmärkide saavutamiseks ülioluline komponent. Seetõttu sisaldab enamik MRP-süsteeme võimsaid laovarude haldamise funktsioone.
MRP ei kasuta materjalikulu prognoosimiseks statistilisi meetodeid. MRP-süsteemi edukuse tagavad hoopis kindel müügiprognoos ja edukas tootmise planeerimisetapp. Seejärel koondab süsteem andmeid kogu organisatsioonist et välja selgitada, kus, millal, kuidas ja kelle poolt valmistoodangut tootma hakatakse. Laovarud tellitakse tuginedes ennetavatele andmetele ning komponente ja tooraineid varutakse müügiprognooside ja põhitootmisgraafiku alusel.
Materjalikulu planeerimine algab eelnevalt kindlaks määratud valmistatavate toodete koguste ja nende valmistamise ajakava sisestamisest. Tootmisplaan on seotud toodete materjalinimekirjadega (BOM), et MRP tarkvara saaks kindlaks määrata, milliseid materjale ja millises koguses on vaja. Kui tarkvaral on ka hankemoodul, saab see tarnijate andmeid kasutades näidata ühtlasi, millal puuduvad materjalid tuleb tellida, et need jõuaksid õigeaegselt tootmisse.
Lugege meie põhjalikku juhendit materjalikulu planeerimise kohta.
ABC-analüüs on varude juhtimise meetod, mida kasutatakse varude tähtsuse määramiseks ettevõtte jaoks. Paljudel ettevõtetel on väga keerulised ja mitmekesised varud. Need võivad olla väga erineva maksumusega alates mõnest sendist näiteks tarbekaupade puhul, kuni kümnete tuhandete eurodeni spetsialiseeritud komponentide näol. Lähtudes Pareto põhimõttest, mille kohaselt sisendite ja väljundite suhe on ebavõrdne, jagatakse ABC-analüüsis varud kategooriatesse vastavalt nende väärtusele või olulisusele ettevõtte jaoks.
ABC-analüüsis jagatakse varud tavaliselt kolme kategooriasse: A-klassi kuuluvad suure väärtusega ja väikese kogusega kaubad, B-klassi kuuluvad mõõduka väärtusega ja väikese kogusega varud ning C-klassi kuuluvad väikese väärtusega kaubad, mida on laos tihti suurem hulk. Varude prioriseerimisel on mitmeid eeliseid. Näiteks aitab see suurendada laoprotsesside läbipaistvust ning aitab sortida ja korraldada laohoonet ning tarneahelat.
Loe lähemalt ABC analüüsist.
Turvavarud on lisavarud, mida ettevõte hoiab laos, et vältida ettenägematute asjaolude tõttu tekkida võivaid varude puudujääke nagu nõudluse järsk suurenemine või tarneraskused. Turvavarude puhver võib olla oluliseks päästerõngaks. Turvavarude taseme määramine suvaliselt ei ole soovitatav. Varude turvataseme määramisel on äärmiselt soovitav tugineda tarbimismäärade matemaatilisele analüüsile ja teha andmetel põhinevaid otsuseid.
Õnneks on olemas palju eri meetodeid ja valemeid optimaalse turvavarude taseme väljaarvutamiseks, millest igaüks sobib konkreetsele olukorrale. Näiteks kui tarneaeg on ebajärjekindel, kui nõudlus on ebajärjekindel või kui need on mõlemad kas järjepidevad või ebajärjekindlad.
Loe lähemalt Turvavarudest.
Tellimispunkt (reorder point ehk ROP) on varude kontrollimeetod, mis käivitab varude täiendamise protsessi. Tellimispunkti võib vaadelda kõige madalama varude tasemena, mille juures tuleks varusid täiendada ja uusi tellida, või ka viimase ajahetkena, et varusid juurde tellida. Varude haldamise tarkvaralahendused kuvavad laoartikli ROP-tasemeni jõudmisel reeglina teate või käivitavad automaatselt laoüksuse täiendamise või juurdeostu protsessi.
Tellimispunkt kasutab SKU tarbimismäära, selle tarneaega ja turvavarude taset, et arvutada optimaalne või parim varude tase, mille alusel varude täiendamine käivitada. Põhivalem on järgmine:
ROP = keskmine tarneaeg x keskmine nõudlus + turvavaru
Koos eelnevalt kindlaks määratud turvavarudega aitab tellimispunkt vähendada nii varude puudujääke kui üleliigset varude kuhjumist. Varude taseme kontrollimiseks on olemas ka veel üks statistiline meetod, mille puhul on tellimuspunkt seotud tellimusmahuga ehk ROQ-ga (reorder quantity value). Seda meetodit nimetatakse sageli ROP-ROQ-meetodiks.
Loe lähemalt Tellimispunktist.
Optimaalne tellimiskogus (economic order quantity ehk EOQ) on varude planeerimise meetod, mille abil arvutatakse, kui palju toodet tuleb tellida, et hoida varude maksumus stabiilse nõudluse korral ühtlasena. EOQ mõte viia varude kogused optimaalsesse vastavusse planeeritud tootmismahtudega. See on kasulik ettevõtetes, kus üleminekuajad on väga pikad või keerulised.
EOQ toimib ainult stabiilsete ja püsivate teostamisaegade, nõudluse ning tellimis- ja kandmiskulude puhul. Seega kasutatakse seda enamasti varude planeerimise vahendina suuremahulistes tootmisettevõtetes. Kui EOQ-d rakendada õigesti, võib see kaasa tuua suurt tegevuskulude vähenemist, parandada laokäivet ja ettevõtte rahavoogu.
Paljud ettevõtted satuvad sageli varude puudujäägi ja ülejäägi pendeldamise lõksu. Õnneks on olemas tarkvara, mis aitab ettevõtetel saavutada ja hoida laovarusid optimumi juures. Õigesti hallatud varud parandavad rahavooge, aitavad optimeerivad tootmist ja tõstavad tehase või jaotuskeskuse tõhusust.
Veel mõnda aega tagasi kujutas varude haldamine endast nädalate pikkust vaevarohket tööd, mis hõlmas pidevat loendamist, tabelite koostamist ja hulgaliselt andmete käsitsi sisestamist, millele järgnes ärevust tekitav kooskõlastusfaas. Kuna inventuuri tehti käsitsi, ei olnud ettevõtted sageli teadlikud nihetest varude tasemeis, nendest saadi teada alles siis, kui kahjum oli juba tekkinud.
Tänapäeval on tootjatel ja edasimüüjatel mitmeid valikuid varude haldamise tarkvarale. Kõige optimaalsem tee parema varude haldamise saavutamiseks on tarkvarasüsteemid, mis sisaldavad varude haldamise komponenti laiema ERP- või MRP-süsteemi osana. Need lahendused seovad varud otseselt üldise tarneahela, tootmise, tööjõu ja hoolduse planeerimise süsteemidega, parandades täpsust ja võimaldades oluliste andmete kättesaadavuse kogu ettevõttes reaalajas.
Kaasaegne varude haldamise tarkvara on paindlik ja kohandatav, olenemata sellest, millise tootmisviisi või meetodiga ettevõte tegev on. Varajased ERP-, MRP- ja varude haldamise süsteemid nõudsid tohutuid investeeringuid nii juurutamis kui kasutamisejärgus, nende rakendamine võttis sageli aastaid ja mõjutas vahepeal negatiivselt tulemit. Kiirete, pilvepõhiste ERP-süsteemide tulekuga on aga võimsad, ent taskukohased varude haldamise süsteemid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks muutunud jõukohaseks.
Vaadake MRPeasy varude haldamise lahenduse funktsioone siit.
Varude haldamine on lai mõiste, mis viitab kõikvõimalikele tootmisettevõtete ja edasimüüjate varudega seotud tegevustele, hõlmates paljusid aspekte laiemas tarneahela juhtimise protsessis. Varude haldamise peamised osad on varude kontrolli all hoidmine, varude tasemete optimeerimine, varude jälgimine ja laohaldus.
Varude haldamise peamine eesmärk on tagada, et nii tooraine, pooleliolevate tööde ehk WIP kui ka valmistoodangu varude tase oleks alati optimaalne. Varude haldamisega püütakse vältida kahte äärmuslikku olukorda – ülevarumist ja laovarude puudujääke, sest mõlemad võivad olla ettevõtte finantstegevusele väga kahjulikud. Lisaks sellele kuulub varude haldamise eesmärkide hulka ka üldkulude vähendamine, tootmise või turustamise tõhususe suurendamine ning nõuetelevastavuse tagamine läbi varude jälgitavuse.
Tõhusa varude haldamise metoodikaga ettevõttel on parem ülevaade ja kontroll oma varude liikumise üle, mis võimaldab seega lühendada tootmis- ja tarneaegu. See tähendab ka täpsemaid hinnapakkumisi ja täpsust äritegevuses, mis suurendavad kliendirahulolu. Varude jälgimine aitab ka tagada, et kui mõne tootega tekib hilinemisi või muid probleeme, saab probleemi algpõhjuse kiiresti kindlaks teha. Seega aitab varude haldamine kaasa ka paremale klienditoele ja probleemide lahendamisele.
Levinumad varude planeerimise või juhtimise meetodid on materjalikulu planeerimine ehk MRP, Just-in-Time ehk JIT, optimaalne tellimiskogust ehk EOQ, laovarude müügipäevad ehk DSI, ABC-analüüs jpt. Milline meetod või meetodite kombinatsioon valida, sõltub paljudest asjadest nagu ettevõtte tootmismetoodika, tarneahela iseärasused, turg, sektor jne.
Täpne planeerimine ja usaldusväärne tootmisgraafik. Vältige seadmete ülekoormatust. Saavutage kontroll kõigi tellimuste üle. Kontrollige saadavust ja broneerige materjale. Tootmistellimuste ümberpaigutamiseks on olemas käepärased kliki-ja-lohista kalender ja Gantti graafik.
Laoseisu haldamine, laovarude liikumine, laopartiide ja seerianumbrite jälgimine. Määrake ja optimeerige varude taset ning vältige varude lõppemist. Inventuuri tegemine, mahakandmine, saatelehed ja muud laodokumendid, jne.
Toote maksumus ja tootmisaeg arvutatakse vaid paari hiireklõpsuga. Saatke klientidele hinnapakkumisi ja arveid. Planeerige kinnitatud klienditellimustele tootmiskava. Jälgige müügiprotsessi alates hinnapakkumisest kuni tarneni lihtsas müügitoru (pipeline) vaates.
"Minu tootmisplaan" võimaldab personalil jälgida oma isiklikku tööplaani täieliku töölaua või lihtsustatud Internetikioski vaate kaudu. Reaalajas tootmisüksuste aruandlus arvuti, tahvelarvuti, nutitelefoni või lihtsalt traditsiooniliste trükiste abil. Hallake inimressursside vajadust ja kättesaadavust.
Hallake ostutehinguid ja täidetud ostutellimusi vaid ühe hiireklõpsu abil. Müüjad, hinnad, tootmisajad - kõik on kättesaadav. Järgmise klõpsuga saate kõik andmed saata e-posti aadressile. Teatage, et kaup on laos - selleks sisestage vaid saabumiskuupäev. Prognoosige oma tulevasi vajadusi.
Ülevaade kogu äri finantsidest. Pearaamat, bilanss ja kasumiaruanne. Tootmisettevõtte ERP-süsteem, kus kõik moodulid on tihedalt omavahel seotud.
Tegevjuht, Anicell Biotech
MRPeasy võimaldab meil täpselt jälgida kõiki tootmisega seotud kulusid. Kuigi MRPeasy tarkvara on pilvepõhine, pole see kunagi olnud kättesaamatu. Nagu nimigi viitab, oli seda lihtne juurutada ja me saame tooteid valmistada varasemast täpsemalt, omades tootmisest detailset ülevaadet. Kõik need eelised ilma, et me peaks ise ühtegi serverit haldama!
Arendusjuht, Randr
Te olete tõesti parimad ja teie tarkvara on meiesuguste väikeste ettevõtete jaoks tõeline elupäästja. Samuti peame mainima, et meie ISO-audiitoritele meeldis kõik, mida MRPeasy näitas. Tarkvaras on kõik dokumenteeritud! Ja peale MRPeasy ei vaja me ühtki teist süsteemi.
Tootmisinsenerr, JGR Optics Inc.
Viimaste kuude jooksul olen katsetanud mitmeid MRP süsteeme, kuid ükski neist pole olnud nii lihtne, taskukohane ja sama mitmekülgsete tootmisfunktsioonidega nagu MRPeasy.
MRPeasy on lihtne kuid võimas varude tarkvara, mis aitab väiketootjatel tootmist korraldada. Registreeruge MRPeasy kasutajaks ja valige oma vajadustele vastav hinnaplaan. Ettevõtte kasvades saate igal hetkel ligipääsu lisafunktsioonidele.
Ei mingeid ettetellimiskulusid
Lihtne kasutada
Krediitkaarti ei ole vaja
